Juhan Liiv
Sina ja mina; Kas ma Eestit unes nägin?; Sügis
Sina ja mina
Mu ees on surm,
ma tunnen ta vina,
ja säälpool on nurm,
kus õitsed sina.
Küll ilus on norm,
kus õitsed sina!
Mu ees aga on surm,
ma tunnen ta vina.
Du und ich
Vor mir ist der Tod.
Ich verspür’ seinen Dunst.
Drüben ist das Gefilde:
dort, wo Du blühst.
Schön ist ja das Gefilde:
dort, wo Du blühst!
Vor mir aber steht der Tod.
Ich verspür’ seinen Dunst.
Kas ma Eestit unes nägin?
Kas ma Eestit unes nägin?
Nägin lained laevu täis,
nägin viljarikast randa,
merehõlm ta ümber käis.
Ei see olnud mitte unes,
ilmsi tuli kujutus:
oli vaev mul, oli valu,
kuni tuli kahvatus.
Tõusku, tõusku valuvägi,
surmaorust ülesse,
teed ta otsib, elujõgi,
kuni jõuab merele.
Sah ich einst im Traume Estland?
Sah ich einst im Traume Estland?
Ich sah wellen voller Schiffe.
Ich sah den segensreichen Strand,
den Meeressaum umschlungen.
Im Traume ist’s aber nicht gewesen:
denn es kam zu mir im Wachen.
Die Müh war mein, mein war das Weh,
als mich die Blässe angeschlagen.
Hebe, hebe, Schmerzensgewalt,
Dich empor aus finstrem Tale,
Einen Pfad erfleht die Lebenskraft,
bis sie erreicht des Meeres Schale.
Sügis
Tormituule sees
pilved lendavad
hirmukujudel
kiirelt kihutes
üle külmetand,
sügisse maa,
palja metsade,
tuules nutvate.
Im Herbst
Im Sturmgetöse
ziehn‘ die Wolken
übers grimmig Ungestüm —
rasch und rasend,
ganz vereist —
des herbstlichen Landes
der kahlen Forste,
die im Winde weinen.



